teisipäev, 1. oktoober 2013

MA ARVAN

Hiljuti võis uudistest lugeda, et Kanada teadlased seadsid suure paugu teooria kahtluse alla, kuna nad mõtlesid välja uue teooria, mis tundub õigem olevat. Kui me vaatame ajaloos päris tükk aega tagasi, siis oli aeg, kus vaieldi selle üle, kas Maa on lapik või ümmargune. Tol ajal oli eluohtlik arvata teisiti kui arvasid võimu juures olijad. Tänapäeval on lihtsam - arvamuste üle peetakse debatte, neist kirjutatakse meedias ja kogu maalilm saab neist teada. Kuidas aga otsustada, milline arvamus on õige? Vahel öeldakse naljaga, et on kaks arvamust: minu arvamus ja valed arvamused. Mõnikord usutakse päris tõsiselt, et just see "minu arvamus" ongi just see kõige õigem. Kord ühes eakate laagris andis üks eakas vend väga hea retsepti, mis hoiab kindlalt vaidlused ära - igaüks ütleb oma seisukoha ehk arvamuse välja ainult ühe korra. Väga hea retsept ja kui sellest kinni pidada, siis tõepoolest ei saa vaidlust tekkida.
Sel ajal kui vaieldi Maa kuju üle, oli Piiblis kirjas, et Maa on ümmargune ja ripub tühjuses. Kahjuks enamus inimesi ei uskunud Piiblisse kirjutatut. Tänapäeval on Piiblis ikka veel kirjas, et Jumal lõi Maa ja taeva ning et kõik on loodud Kristuse läbi. Kahjuks väga paljud inimesed ikka veel ei usu, mis Piiblis kirjas on ja näevad tühja vaeva selle üle pead murdes, kust me tulnud oleme. Raha, mis kulutatakse selliste "teaduslike avastuste" leidmise peale, võiks kasutada millekski, millest inimkonnal kasu oleks. Nii on ka paljude muude arvamiste kohta Piiblis vastused olemas ja kui inimesed usuksid Jumala Sõna, siis oleks palju kergem elada. Kergem juba selle poolest, et poleks vaja kulutada energiat tühjade arvamiste üle vaidlemise peale. Selliselt oleksid ka omavahelised suhted paremad, kuna erinevad arvamised jäetaks maha ja ühinetaks Jumala poolt ilmutatut uskuma.
Kahjuks toimuvad sellised vaidlused arvamiste üle ka Jumala koguduses, kuigi Paulus hoiatab, et me ei vaidleks arvamiste üle. Üks teema, mille üle vaidlemisega ma olen kokku puutunud juba mitme aasta jooksul, on muusika. Üks arvab, et kõik muusika sobib jumalateenistusele ja kristlastele kuulata, teine arvab, et tuleb selekteerida, mis kõlbab ja mis mitte. Umbes kümme aastat tagasi ma olin ühe maa Baptistikoguduse autojuht - vedasin kaks korda kuus inimesed küladest kokku palvemajasse - ja mulle anti iga kord võimalus jutlustada või tunnistada. Kord ma rääkisin seal surnute olukorrast selliselt, et mina olen Piiblist nii aru saanud - s.t. arvan nii. Selle peale läks koguduse pastor pulti ja pani mind päris piinlikku olukorda. Ta ütles, et mis me siis peame tegema, et tõde teada saada - Kaido ju ei tea kindlalt, ainult arvab. Ta ütles: "Kas me peaksime Käsk Reinu kutsuma, et ta selle teema meile ära seletaks." See oli minu jaoks viimane kord, kus ma väljendasin oma usku arvamisena. Kui ma tean, mis Jumala Sõna mingi teema kohta õpetab, siis ma võin olla kindel, et nii see ka on. Kui ma siis veel väljendan oma usku arvamisena või arvan hoopis teisiti, kui Piiblis kirjutataud, siis ma olen ju uskmatu. Usklik on see, kes usub Jumalat ja Tema Sõna. Usklikul ei ole oma arvamust, mis läheb Piibliga vastuollu. Piibli alusel on kogudus aastate jooksul välja töötanud Koguduse korra ja ametlikud seisukohad. Jumal on meile ilmutanud oma tahet samuti prohvetikuulutamise Vaimu tööde kaudu. Jumal näitas Ellen White´le probleeme, millega kogudus ja üksikisikud kokku puutuvad aegade jooksul. Ta andis õpetusi, kuidas neid probleeme vältida ja kuidas neist välja tulla. Jumal andis selged juhtnöörid kristlaste eluks maailma viimastel päevadel, et vaenlane ei saaks neid eksitada ja hukatusse juhtida. Kuid mida meie teeme - kas me arvestame nende juhtnööridega, nende hoiatustega? Ei, me arvame, et asi pole nii hull ja need hoiatused pole üldse olulised. Nende arvamiste tõttu saab vaenlane kahjuks paljusid juhtida valele teele. Nii on ka muusikaga. Ma ei ütle siin oma arvamust - ka minul on see olemas, nagu igal inimesel. Selle asemel ma kutsun kõiki Jumala lapsi jätma maha oma arvamus ja uurima, mida ütlevad selle ning mõne muu teema kohta Piibel, Ellen White´i teosed, Koguduse kord ja koguduse ametlikud seisukohad. Kui nendes allikates on vastus olemas - ja muusika kohta on nendes allikates selge vastus olemas - siis pole kellelgi mingit põhjust midagi arvata. Kui on kirjutataud, et mingi asi on vaimulikule elule kahjulik, siis Jumala lastena on meil eesõigus seda uskuda ja oma elu reformida vajaduse korral. Vastasel juhul võib juhtuda, et oma arvamus juhib meid hoopis igavesse hukatusse. Oma vale arvamuse väljaütlemine kinnistab seda oma arvamust veelgi ja sellest olukorrast on lõpuks peaaegu võimatu välja tulla. Seepärast ärgu meil olgu oma arvamust seisukohtades, mis on meile selgelt teada antud Jumala poolt ilmutatu kaudu.
Kutsun üles seda teemat kommenteerima, kuid ainult Jumala poolt ilmutatu kontekstis. Oma arvamused stiilis: Jumal on paindlik ja meie peame ka olema paindlikud, jäägu parem ütlemata ja kirjutamata.
Kaido Kask, SPA Haapsalu Koguduse liige ( kaido.advent@gmail.com)

laupäev, 7. september 2013

Milline on sinu lootus?

Iga inimene ju loodab midagi. Piibel ütleb, et lootus sureb viimasena. Kui elu on raske, siis loodetakse, et peagi läheb paremaks. Kui elu on hea, siis loodetakse, et see olukord jääb kestma. Siiski pole ju vahet, kas elu on raske või hea, sest see kõik on ajutine ning lõpeb ühel päeval inimese surmaga. Surmale mõtlemine on paljudele inimestele vastumeelne, sest nad ei näe sellest olukorrast väljapääsu ja see tekitab stressi.
Piiblis on lugu kuningast, kellele Jumal ütleb, et ta seaks oma elumaja asjad korda, sest ta peab surema. Kuningas pole selleks valmis ja palub omale elupäevade pikendust ning Jumal annabki 15 aastat juurde, kuid kuninga hilisem elu viib teda Jumalast eemale. Sellest loost võib õppida, et Jumala plaan on parim, kuna Tema näeb ette, mis inimest elus tabab ja vahel lõpetab seetõttu inimese elu justkui liiga vara, et teda päästa. Õppima peaks ka seda, et meie elumaja asjad ehk siis meie suhe Jumala ja inimestega peaks olema alati korras, sest me ei tea ette, millal meie elupäevad otsa saavad.
Kui ma olin laps ja igatsesin igavest elu saada inimeste poolt leiutatud imerohu abil, kuna ma ei teadnud midagi Jumala poolt pakutud igavese elu võimalusest, siis nüüd ma tean, et inimeste püüdlustele lootmine selles vallas oleks asjatu. Jumal saatis oma Poja Maa peale inimesi päästma ja Ta teostas selle ülesande täiuslikult. Nüüd on igavene elu kindlustatud igale inimesele, kes Jeesuse lunastuse usus vastu võtab ja oma elu Tema hoolde pühendab. Inimene, kes ei ela enam enesele, vaid Jumalale, on saanud Jumalariigi kodanikuks ja Jumal on tema vastu võtnud Jeesuse püha elu ning surma kaudu. Selline lootus elule, mis kestab igavesti - kuigi vahele tuleb ajutine surm, mida Piibel nimetab magamiseks - on tõeline lahendus. See on lootus, mida tasub loota, sest sellele kehtib Jumala poolne garantii Jeesuse kaudu, kes suri meie pattude eest, et meie võiksime Tema püha elu tõttu elada igavesti.
Olgu sul siis suur ja tõeline lootus, mis ka täitub. Pealegi on kirjutatud, et need, kes otsivad esiti Jumalariiki, saavad ka selles elus kõik eluks hädavajaliku.

pühapäev, 29. jaanuar 2012

„Suure Võitluse“ võit

Ellen White´i palavaim soov oli: „Ma tahaksin näha selle raamatu palju laiemat levitamist, kui mistahes muu minu poolt kirjutatu levitamist, sest „Suur Võitlus“ kuulutab viimast hoiatussõnumit maailmale palju selgemalt, kui ükski teine minu raamatutest.“ (Kirjastusteenistus, lk.390)

„Suur Võitlus“ peab olema levitamises esikohal.“ (Kirjastusteenistus, lk.386)

Iga Euro-Aasia Divisjoni adventist teab hästi, et Ellen White´i poolt kirjutatud „Suur Võitlus“ on 2012. aasta misjoniraamat.

Valgevene Unioonis trükiti umbes 50 tuhat raamatut „Suur Võitlus“. Viimase kahe kuu jooksul Issand tegi imesid, aidates oma töölistel viia „Suurt Võitlust“ ukselt uksele Minski linnas.

Kui me levitasime raamatuid oma tuttavate ja naabrite hulgas, kerkis küsimus, kellele veel jagada, sest raamatuid oli veel väga palju järel ning Issand avas meile tee. Igas koguduses on inimesi, kellel on vahendeid, et osta misjoniraamatuid, kuid kellel puudub võimalus neid levitada ukselt uksele. Nimelt neile kõlas üleskutse osta raamatuid ja jätta neid koguduste raamatute keskustesse, et need, kellel pole võimalust raamatuid osta vahendite puuduse tõttu, saaksid neid sealt võtta ja viia inimestele. Näiteks üks ettevõtjast vend ostis 1000 raamatut. Teised vennad ja õed ostsid 200, 100, 10, 5. Sellisel moel oli enne uut aastat välja ostetud 1300 raamatut.

Nii saabus aeg, kui väljaostetud raamatud pidid jõudma lugejate kätte. Me palvetasime ja öösel vastu uut aastat, kuueliikmeline grupp kontori töölistest ja noortest, koos pensionärist autojuhiga, jagasid Minskis kahe ja poole tunniga umbes 180 raamatut. Seejuures pooled nendest jagati täiesti kõrvalisel tänaval, kuhu me tahtsime ainult auto parkida, kuid Issandal oli oma plaan ja me olime seal poolteist tundi. Me õnnitlesime kõiki mööduvaid inimesi rõõmsa hüüdega uue aasta puhul ja reklaamisime innukalt „Suurt Võitlust“ kui parimat kingitust pühadeks. Peale selle me peatusime bussipeatustes ja jagasime inimestele raamatuid. Me nägime, kuidas inimesed olid rõõmsad ja õnnelikud selle uue aasta üllatuse puhul.

Meie autojuht – pensionieas naisterahvas – ei suutnud sageli ära oodata, millal kogu meeskond autosse istub, et edasi sõita, soovides bussipeatustes rohkem raamatuid jagada. Ta kihutas mööda bussidest, mis korjasid peatustest viimaseid reisijaid, kuna aeg lähenes keskööle. Tänu Jumalale, et kõik möödus õnnetusteta. Üks selle öö Jumala imedest oli võimalus minna kristlaste baptistide kirikusse, kus toimus suur noorte koosolek, seal me jagasime 40 raamatut.

Me saime väga märjaks, kuna sadas lumelörtsi, kellelgi jäi kurk haigeks, kuid kõik olid väga õnnelikud, et said teenida inimesi ja Jumalat. Selles projektis osalenuna võin öelda, et see oli minu elu parim uue aasta vastuvõtmine. Me saime otseselt tunda, mida tähendab „rõõm Issandas“. Selle peale Valgevene Uniooni juhataja M.I. Ostrovski innustas kõiki kontori töötajaid jagama 3000 raamatut. Tänaseks päevaks on kõik need raamatud jagatud. Jumal õnnistagu lugejaid!

Samasuguse aktsiooni korraldasid ka Annaeva ja Knorina tänava koguduse noored ja mõned koguduseliikmed 6. jaanuaril, jõululaupäeval, kui inimesed on eriti aldid kinkima ja kingitusi saama. Sellel õhtul jagati veel 520 raamatut.

Tahaks märkida koguduse veterani J.V. Patsukevitši pühendunud innukat tööd. Ta ostis oma raha eest 1000 raamatut ja juba jagas need ära, külastades nelipühilaste ja baptistide kogudusi, paludes sõna „Suure Võitluse“ reklaamiks.

Minski Olševski tänava koguduse liikmed jagasid samuti raamatuid koos jõulukinkidega. Alates misjoniraamatu „Suur Võitlus“ jõudmisest sellesse Valgevene Uniooni kogudusse – sellest on möödunud kõigest kaks kuud – on nad levitanud juba 1500 raamatut. Aga see on ainult ühes koguduses.

Tänu raamatute jagamisele ukselt uksele, aga samuti väljaostetud raamatute tasuta kinkimisele linnas ja pühade ajal, on Annaeva tänava kogudus levitanud umbes 2000 raamatut.

Peale selle paljud kogudused kasutavad ka muid meetodeid misjoniraamatute levitamiseks. Kasutades ära üldtuntud ja ilmalikele inimestele suurt tähendust omavaid pühi – katoliiklikud ja õigeusu jõulud ning uus aasta – kinkisid paljud oma naabritele uusaasta kingitusi ja loomulikult sealhulgas ka raamatuid. Palju raamatuid „Suur Võitlus“ jagati pidulikel jumalateenistustel, mis toimusid seoses nende tähtpäevadega. Lastele kingiti laste kingitused, aga nende vanematele raamatud. Näiteks Minski kogudustes: Vasnetsovis kingiti selliselt 130 raamatut. Knorinis (kahe pühal kokku) 200, Annaevis üle 100, Okrestinis 60. Kui nimetada ainult arvisid, siis Vasnetsovi tänava kogudus levitas umbes 1000 raamatut, Knorini – 900 raamatut, Okrestini – umbes 600 raamatut.

Vasnetsovi tänava koguduses teatati kõigile pühade puhul tulnuile, et kui keegi tahab annetada raamatute eest, mis nad saavad kingituseks, siis nad võivad panna raha korvi saali lõpus. Sellisel moel saadi umbes 800 tuhat valgevene rubla, mis on võrdne peaaegu 100 dollariga. Selle raha eest osteti jälle uued raamatud.

Vasnetsovi tänava koguduse liikemte seast tahaks esile tõsta pühendunud õde Lidia Rjabovit. Ta on heaks eeskujuks neile, kes arvavad, et nad on liiga vanad või nörgad misjoniprojektis osalemiseks. Vaatamata oma 74-le eluaastale, Lidia ostis välja ja jagas ukselt uksele 80 raamatut.

Me kasutasime ka teisi raamatute levitamise meetodeid. Erinevatel ühiskondlikel veteranide kohtumistel kultuurimajades, samaaegselt terviseloengutega või kontsertidel koguduseliikmed õnnitlesid inimesi pühade puhul ja kinkisid neile raamatuid.

Igaühel on võimalus kinkida raamatuid näiteks lasteaia kasvatajatele, kooliõpetajatele, kes teie lapsi õpetavad, klassikaaslastele või nende vanematele. Need inimesed vajavad samuti Jumalat ja Tema piiritut armastust! Misjoniraamatute levitamise võimalusi võib leida kõikjalt. Nii on kingitud raamatuid kaupluste müüjatele ja spordisaalide instruktoritele. Neid on jagatud isegi saunas ja inimesed on võtnud vastu!

Kõikjal oli tunda, et Jumal valmistas teed ja Tema vägi pehmendas südameid. Osipovitši linna koguduse pastor müüs turul 60 raamatut ja lisaks kalendreid. Borovljanis said tänu sponsoritele 400 tellijat kingiks raamatu, kingitusena kirjastuselt.

Me oleme tänulikud kõigile sponsoritele, kes on aidanud projekti raames raamatuid välja osta!

Valgevene Uniooni koguduse informatsiooni osakond
(ОТДЕЛ ИНФОРМАЦИИ БУЦ.
Белорусский унион церквей)

See sõnum on tõlgitud venekeelselt lehelt http://adventist.ru/content/view/2110/1/

pühapäev, 22. jaanuar 2012

ÜLEMAAILMNE PALVE PÜHA VAIMU SAAMISE EEST




ÜHINEGE

miljonite seitsmenda päeva adventistidega

SEITSE päeva nädalas

kell SEITSE hommikul või õhtul

PALVETADES PÜHA VAIMU SAAMISE EEST

Palvetades mõnel teisel täistunnil ööpäevas, usklikud ühinevad tuhandete oma kaaspalvetajatega, kes elavad teistes ajavööndites.



„Palvekett palavalt palvetavatest usklikest peab hõivama kogu maailma... palvetades Püha Vaimu saamise eest:“ (Review and Herald, 3.jaanuar 1907.a.)

„Kõik suured äratused kristluse ajaloos olid südamest tulnud palvete vastused. Nelipühi ajal hüüdsid apostlid siiralt Jumala poole.“ (1SM 121)




pühapäev, 15. jaanuar 2012

Suur võitlus Kristuse ja saatana vahel

Eelmisel aastal alanud ülemaailmne raamatu "Suur Võitlus" projekt on võimas ettevõtmine. Järgnevalt saab siit lugeda intervjuud meie ülemaailmse koguduse presidendiga, kus ta räägib, mida tema sellelt projektilt ootab.


Intervjuu Ted Wilson´iga

Te kogete erilisi tundeid seoses „Suure Võitlusega“. Millest see on tingitud?

Ennekõike „Suur Võitlus“ - see on dünaamiline osa sellest, mis tähendab olla seitsmenda päeva adventist, pannes tähele selle prohvetlikku aspekti, mis sobitub meie imelise pärinemisega ja eesmärgiga prohvetlikule esitusele. Sündmused kaasaegses maailmas, praktiliselt igas sfääris, olgu siis majanduses, rahvuslikus poliitikas, sotsiaalses või religioosses tegevuses, näitavad selle prohvetliku arusaamise täitumist, mis saab järjest rohkem nähtavaks ja aktuaalseks „Suure Võitluse“ lugemisel. Umbes kaks aastat tagasi, kui Jack Henderson esitles oma projekti siin Generaalkonverentsis, ma kogesin erilist vaimustust selle raamatu misjonipotentsiaali suhtes. Sellest ajast on see veendumus kasvanud. Nüüd, reisides mööda maailma ja jälgides ettevalmistusi, mida tehakse „Suure Võitluse“ projektiga seoses, ma olen absoluutselt kindel, et Jumal ise juhib seda projekti. See projekt on taevase päritoluga, ületades kõike, mida suudaks korda saata keegi meist.

Varem meil pole olnud sellist projekti, mille teostamine oleks vajanud sellist usklike jõudude mobiliseerimist üle kogu maailma. Millisel moel selle mobilisatsiooni reaalsus sobitub teie ootustega?

See ületab tunduvalt kõike, mida ma oleks osanud mõelda. Meie esialgseks eesmärgiks oli 50 miljonit eksemplari, seejärel ma palvetasin 100 miljoni eest, kuid töö mastaabid ületasid need ootused. Kuid palju tähtsam on selle projekti pärast sõnasõnalt „põlevate“ koguduseliikmete entusiasmi suurus. Tänu sellele raamatule, mis kannab teid kristliku koguduse sünnist meie päevadesse ja kõige lähemasse tulevikku vahetult enne Kristuse tulekut, on paljud inimesed juba saanud õnnistuse osaliseks. See, et seda projekti alustasid koguduseliikmed, näitab mulle ülisuurt edu. Me võime soovitada projekte koguduse juhtidena, kuid kui initsiatiiv tuleb koguduseliikmetelt, siis te arvatavasti teate, et projekt tuleb edukas, kuna neid juhib Püha Vaim.

Milles te näete selle projekti positiivseid aspkte?

Ennekõike raamatu iseseisev lugemine veel enne selle levitamist elustab meid isiklikult ja aitab meil mõista meie kohta maailma ajaloos. See aitab meil mõista minevikku ja tunda tänulikkust eesõiguse eest olla osaks suures adventliikumises. Teiseks see aitab äratada koguduse tegema midagi teiste heaks – kuulutama meie sõnumit mitte sõjakal, hirmutaval moel, vaid armastuse ja osavõtlikkusega. Osaleda võivad kõik, mõistes, et selle asjaga on tegevuses ülisuur hulk usklikke üle kogu maailma. Kolmandaks see initsiatiiv annab paljudele inimestele võmaluse saada teada tõde. Nad saavad mitte ainult raamatu, vaid saavad esitada ka küsimusi veebilehel, tellida Piibli õppimise materjale ja leida oma kohalik seitsmenda päeva adventistide kogudus. Tänu sellele projektile tulevad kahtlemata paljud tuhanded uued usklikud meie adventkogudustesse. Selle eest me võime ainult tänada Issandat!

Millise sõnumiga te soovite pöörduda projektis osalejate poole?

Arvatavasti kõige tähtsama sõnumiga: kui te jagate raamatuid, tehke seda naeratades, ilmutades osavõtlikkust ja armastust. Pakkuge seda ilma sundimata, sellega pähe tagumata, vaid suure armastusega. Te võite seda esitleda, tunnistades, kui palju see raamat teile tähendab ja kinnitades inimestele, et see saab oluliseks nende vaimuliku kogemuse osaks, kui nad võtavad aega seda lugeda.
Ma kutsun üles kõiki projektis osalevaid koguduseliikmeid enne, kui nad hakkavad raamatuid levitama, ise läbi lugema „Suure Võitluse“, lubades Jumalal oma vaimulikud „akud“ täis laadida selle jaoks, mis neid ees ootab tulevikus. See raamat räägib meile, et see pole kerge aeg, kuid just sellel ajal Jumal ilmutab oma väge. Selle projekti tõeline edu sõltub sellest, kuidas Püha Vaim saab seda kasutada, et puudutada tuhandete ja miljonite inimeste südameid. Ma palun, et igaüks meist palvetaks kirglikult selle eest, et Püha Vaim juba valmistaks ette nende inimeste südameid, kes saavd raamatu.
Jumala armust me kohtame taevas paljusid inimesi, kes tulevad meie juurde ja ütlevad: „Sa andsid mulle raamatu ja see sai mulle elu ja surma küsimuseks. Aitäh selle eest, et sa leidsid aega ja tõid mulle selle hinnalise raamatu.“ Seepärast ma kutsun üles kõiki koguduseliikmeid ühendama oma jõupingutused osalemaks selles projektis ja palumaks Püha Vaimu juhtimist, et Ta juhiks teid, kui te esitlete neid raamatuid sõpradele, naabritele, oma lähedastele ja teistele inimestele.

GK president Ted Wilson

Nagu president Wilson ütles, on see projekt algatatud lihtliikmete poolt ja juhtkond ainult toetab seda. Nii on ka meil kõigil võimalus selles osaleda, ostes raamatu "Suur Võitlus" ja kinkides selle inimesele, kellega Taevaisa meid palve vastusena kokku juhib. Kõike, mida teeme, tehkem Tema juhtimise all.
Kui sind huvitavad "Suure Võitluse" projekti ülemaailmsed uudised, siis kirjuta oma soov siia kommentaari aknasse ja ma saadan sulle.

teisipäev, 29. märts 2011

Kas sa oled päästetud?

Kas sa oled juba lugenud Bill Liversidge´i raamatut "Võit Jeesuses"? Ma just lugesin selle ühe hooga läbi. Algul tundus keeruline jutt ja mõtlesin, et loen läbi ning viin kirikusse tagasi, aga pärastpoole see tunne kadus. Mõtlesin isegi, et kui hakkaks uuesti otsast peale, kas siis tekiks sama tunne, nagu esimesel korral. Lõpuks aga veendusin, et see on väga hea raamat ja vähemalt kõik kristlased võiksid selle läbi lugeda.
Kuid ma ei hakka siin seda raamatut kommenteerima. Ma küsin küsimuse, mille kohta ilmus kord ajakirjas "Meie Aeg" artikkel, mille autor väitis, et sellist küsimust ei tohi küsida, kuna see tekitab piinliku olukorra. Küsimus on: "Kas sa oled päästetud?"
Kas me peaksime sellele mõtlema või peaksime seda vältima? Tavaliselt me tahame vältida selliseid küsimusi, millele me ei oska kindlalt vastata ja mis seetõttu tekitavad tõepoolest ebamugava olukorra. Kord ühel seminaril küsiti ühelt välismaa pastorilt, kas ta on kindel, et ta saab igavese elu. Ta vastas, et ta loodab seda, kuid ta ei ole selles kindel. See vastus pani mind mõtlema, millest siis oleneb see, kas me saame igavese elu või mitte. Ma leidsin, et Jumal on omalt poolt kõik teinud selleks, et iga inimene saaks igavese elu. Johannese 3:16 on kirjutatud: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." Ja Paulus kirjutab roomlastele 10:9-10: "Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks."
Niisiis Jeesus suri meie asemel meie poolt tehtud pattude eest ja sellega Ta kinkis meile elu Tema poolt elatud patuta elu eest. Igavene elu on meile Jumala kingitus, täiesti muidu, Tema armust. Selles seisnebki hea sõnum igale inimesele. Jumal kinkis meile igavese elu Kristuses Jeesuses. Nüüd meil tekib küsimus: kuidas me saame selle kingituse vastu võtta? Vastus oli juba loetud salmides: uskudes Jeesusesse, Jumala Pojasse. Uskudes, et Tema päästab. Kuid me peame ju pühaks saama. Me peame valmistuma Taevariigi jaoks ja saama Jeesuse sarnaseks. Me peame saama täiuslikeks jne. Jah, nii see on tõepoolest, kuid meie päästetud saamine ei olene meie tegudest. Meid päästetakse ainult Jumala armust, sest Jumal on Armastus ja Ta armastab meid nii palju, et Ta saatis oma Poja meie eest surma. Kuid meie pääsemiseks peavad olema ka need loetletud tingimused täidetud. Samas me peame tunnistama, et me ei ole võimelised neid täitma. Kuid ka selle osa täidab Jeesus meie sees meie asemel, kui me laseme Tal seda teha. Probleem ongi sageli selles, et me ei lase Jumalal end muuta, vaid tahame sellega ise hakkama saada. Sellisel juhul me loodame, et ehk Jumal arvestab meie püüdlustega ja kingib meile igavese elu. Teinekord jälle juhtume lugema, et me peame olema Kristuse sarnased, täiusliku iseloomuga ja siis meie lootus igavest elu saada hakkab kõikuma. Nii me kardamegi küsimust päästetud olemise kohta. Kuid kui me loovutame endi iseloomu täiustamise töö Jumala hoolde iga päev, siis võime olla muretud, sest Tema saab sellega hakkama.
Nii ma siis leidsingi, et kuna Jumal on omalt poolt kõik teinud meie päästmiseks igavesest hukatusest ja kuna Ta tegutseb meie juures iga päev, et meid täiuslikeks muuta, siis oleneb ainult meist, kas me tahame igavest elu vastu võtta ja kas me laseme end igavese elu jaoks valmistada. Kui ma nüüd seda teades ütlen, et ma loodan, aga ei tea, siis sellega ütlen justkui seda, et ma pole kindel, kas ma ikka tahan igavest elu saada. Kui ma aga otsustan, et ma tahan ja võtan Jumala pakkumise vastu Jeesuse kaudu, siis ma olen päästetud ja mitte keegi ega miski ei saa seda takistada. Jumal on võitnud ja kui ma Tema pakkumise vastu võtan, siis võin julgelt öelda, et olen päästetud.
Muretse omale raamat "Võit Jeesuses" ja loe sealt sellest teemast pikemalt. Ja usu Jeesusesse, sest võit tuleb Tema kaudu!

laupäev, 12. märts 2011

Kas inimene on loodusjõudude ees kaitsetu?

See on jälle üks Vikeraadios kuulajatele esitatud küsimus: "Kas inimene on 21. sajandil loodusjõudude ees kaitsetu?" Teadus ja tehnika on kiirelt arenenud ja võiks loota, et inimene suudab end nüüd juba kaitsta loodusjõudude hävitavate tagajärgede eest. Enamus vastajaid olid veendunud, et inimene ei suuda end kaitsta loodusjõudude eest. Ainult üks vastaja nimetas oma vastuses Jumalat, kuid saatejuht ei reageerinud sellele.
Tänapäeval on tehnika tõepoolest kiiresti arenenud ja võiks loota, et on võimalik üsna täpselt ette prognoosida maavärinaid ja vulkaanipurskeid, et inimesed jõuaksid õigel ajal evakueeruda ja oma elud päästa. Kuid kahjuks need süsteemid ei ole piisavad inimelude päästmiseks nii suurte looduskatastroofide puhul kui ka kohalike väikeste tulekahjude korral. Ja alati peale inimohvritega õnnetusi peetakse suuri nõupidamisi, et leida täiendavaid lahendusi, vältimaks edaspidi traagiliste tagajärgede kordumist. Loomulikult peavad inimesed olema hoolsad ja täitma vastavaid seadusi, et mitte ise endale ning teistele kahju tekitada, kuid ainult sellest ei piisa. Piibel annab meile täiendava lahenduse, millest kahjuks uskmatud inimesed ei taha kuuldagi. Kuid kas kristlased hoolivad sellest alati?
Ps.127,1
"...Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu."
Kui me ei tunnista, et kõik selles maailmas sõltub Jumalast, siis me ei ole ka võimelised end kaitsma nii loodusjõudude kui ka muude õnnetuste eest. Ma arvan, et enamus inimesi on kuulnud seda Piibli lugu, kus Jeesus ühe lausega tormi vaigistas ja sellega jüngrid arvatavast uppumissurmast päästis - ja seda siis, kui jüngrid olid omalt poolt kõik teinud ja lootuse kaotanud. Teine lugu räägib Eelijast, kelle palve peale kolm aastat ei sadanud vihma ja siis tema palve peale hakkas sadama. Kui sa arvad, et need on kauged Piibli lood ja kes teab, kas need ikka tegelikult ka selliselt toimusid, siis on kindlasti ka tänapäeval meie hulgas neid, kes võiksid oma kogemustest sarnaseid lugusid jutustada. Minagi võin tunnistada, et minu palve peale sadas ühel ööl korralik vihm ja kastis põuase maapinna.
Miks siis ei taheta tunnistada, et Jumal valitseb maailma ja et inimesed oma uskmatuses teevad selliseid tegusid, mis põhjustavad katastroofe. Sellest võime lugeda ka Piiblist:
1.Ms.13,13
Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees.
1.Ms.18,20
Siis ütles Issand: "Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked.
1.Ms.18,26
Ja Issand ütles: "Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale."
1.Ms.18,32
Aga ta ütles: "Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja Tema vastas: "Ma ei hävita kümne pärast."
1.Ms.19,12-13
Ja mehed ütlesid Lotile: "Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära, sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!"
1.Ms.19,24-25
Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.
Panen siia veel ühe teksti, mis räägib otse meile:
Luk.13,1-5
Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: "Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti."
Pangem tähele eriti seda viimast mõtet selles tekstis: "...vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti."
Kuidas me siis saaksime endid kaitsta loodusjõudude ja muude õnnetuste eest? Vastaksin jällegi Piibli tekstiga:
Ilm.14,7
Ja ta hüüdis suure häälega: "Kartke Jumalat ning ülistage Teda, sest Tema kohtumõistmise tund on tulnud, ning kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad!"
Kui me oleme Jumalale sõnakuulelikud, siis oleme Tema kaitse all ja siis me ei näe asjata vaeva enese kaitsmisega, sest Tema ise vaigistab tormi ja hoiab meid ohtude eest. Anna siis end Jumala kaitse alla ja ära karda selles kurjas maailmas, elades Jumalale sõnakuulelikku elu.
Oleks tore, kui sinagi kirjutaksid siia kommentaari aknasse oma kogemuse, kus sinu palve peale on Jumal mõjutanud loodusjõudude tegutsemist.