Täna küsiti Vikerraadios kuulajatelt: "Kas riik saab teha inimest õnnelikuks?" Küsimus tuli sellest, et Hiinas anti riigiametnikele käsk teha inimesed õnnelikuks. Sellest saab lugeda Delfist: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/hiina-andis-ametnikele-kasu-rahvas-onnelikuks-teha.d?id=41317313
Raadiokuulajad vastasid erinevalt. Mõned arvasid, et igaüks saab ikka ise end õnnelikuks teha ja riik ei saa sellele kaasa aidata. Mõned arvasid, et riik peab looma võimalused, et inimesed saaksid end õnnelikuks teha. Mõned arvasid, et riik üksi saab inimesi õnnelikuks teha.
Mis sind õnnelikuks teeb? Kas saad ise end õnnelikuks teha või vajad kõrvalist abi? Keegi arvas, et raha ei tee inimest õnnelikuks, kuid selle puudumine teeb õnnetuks küll. Inimesed on õnnelikud, kui neil on keegi, kes neist hoolib ja kui on kodu ning töökoht või muu elatusallikas. Mingiks ajaks võivad inimese õnnelikuks teha üsna väikesed asjad.
Mina arvan, et tähtsaim õnnelikkuse alus on inimsuhted. Inimesel võib olla elukoht, töö, palju raha, mille eest saab kõike, mida hing himustab, kuid kui tal pole sõpru, siis see kõik on võimetu teda õnnelikuks tegema. Head suhted teiste inimestega on õnnelikkuse alus ja halvad suhted on õnne lõpp.
Kuid kuidas saavutada teiste inimestega häid suhteid? Kas riik saab siin kaasa aidata? Ma arvan, et saab küll. Kui Hiinas anti riigiametnikele käsk inimesi õnnelikuks teha, siis ma ei tea, kuidas nad seda teevad ja kas neile anti ka juhised, kuidas seda teha. Ma ise kujutan ette, et üks ametnik saab inimesi õnnelikuks teha oma hooliva suhtumisega nendesse ja nende probleemidesse. Hoolivuse vastand on üskõiksus ja kahjuks paljud ametnikud on ükskõiksed. Kuid ärme mõistame kohut ametnike ja üldse teiste inimeste üle. Miks ei võiks õnnelikuks tegemine saada alguse just minu ja sinu juurest. Ma kogesin hiljuti seda, et kõik, mida me teeme teistele, tuleb meile endile mitmekordselt tagasi. See seadus kehtib nii hea kui halva suhtes. Kui sa tahad saada õnnelikuks, siis proovi enne kedagi teist teha õnnelikuks. Piibel õpetab meile: "Armasta oma ligimest, nagu iseennast!" Kui me seda käsku täidame, siis need ligimesed armastavad ka meid.
Piibel räägib meile ka tõelisest õnnest, mis ei lõpe selle eluga. Kord kui Jeesuse õpilased rõõmustasid selle üle, et nad said Jeesuse poolt antud ülesandega hakkama, ütles Jeesus neile: "Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!" (Lk 10:20)
Kui inimesed otsivad õnne maistest asjadest ja olukordadest, siis see õnn on ajutine. Maine õnn kestab, kuni olukorrad muutuvad, kuid tõeline õnn ei kao kuhugi. Kui su nimi on taevasse kirja pandud, siis jõuad sa ise ka sinna ja siis alles oled tõeliselt õnnelik. Maine õnn on igavese õnne kõrval nii tühine, et see ei tule seal enam meeldegi. Miks me siis näeme vaeva asjadega, mis meile igavest õnne ei kindlusta. Kuid käsu "Armasta oma ligimest, nagu iseennast" täitmine on taevase õnne üks alus.
Niisiis tehkem üksteist õnnelikuks ja kindlustagem endale ka igavene õnn. Seda ei saa ükski riik meie eest teha. Seda peame ise otsustama. Jumalariigi Valitsus otsustas saata Jeesuse meid õnnelikuks tegema, kuid kas me õnnelikuks ka saame, sõltub meist endist. Tee õige otsus ja võta vastu tõeline õnn. See ei välista ka maisest õnnest osa saamist.
Väga hea lugemine. Aitäh, Kaido!
VastaKustuta